Autorent Itaalias
Itaalia-reisiks hakkasin varakult ja põhjalikult valmistuma just auto rentimise koha pealt, kuna olin kuulnud, et seal võib see keeruliseks osutuda. Kliente lollitatakse erinevate lisateenustega, lepingud on konkse täis jne. Autota reisimine ei olnud seekord võimalik ja olles ise juba 10 aastat autorendi alal töötanud, tahtsin sportlikust huvist omal nahal järele proovida, kui hull see asi Itaalias siis ikkagi on.
Hakkasingi uurima, mida ja kuidas Itaalias pakutakse. Kui nägin autode rendihindasid, sain kohe aru, et nendel juttudel on ilmselt tõepõhi all. Kui peaaegu uusi keskklassi autosid pakutakse hinnaga vaid 9 eurot päevas, siis peab kusagil konks olema. Pakkumisi lähemalt uurides saigi selgeks, et kui rentida tavatingimustel, siis kujuneb sama auto hinnaks juba 40–60 eurot päevas. See oleks iseenesest ju mõistlik hind, arvestades autot, piirkonda ja perioodi. 40–60 euroga päevas oleksin siis saanud Ford Focuse suuruse auto, lapsele istumisaluse, full-full kütusepoliitika ning mõistliku omavastusega (0–500 eurot) kindlustuse. Aga vana rendihundina tekkis mul hasart proovida see auto ikkagi neilt kätte saada nii, et maksangi ainult 9 eurot päeva eest.
Selleks, et auto kätte saada suurelt reklaamitud 9 euro eest päevas, pidin loobuma istumisalusest, full-full kütusepoliitikast ning omavastutuse suurus tõusis 2000 euroni. Loomulikult ei kavatsenud ma nendest asjadest päriselt loobuda, kuna lapsele turvatooli/istumisalust oli ju ikka vaja ning arvestades itaallaste parkimiskombeid, on 2000-eurone omavastutus ilmselgelt liiga suur risk. Google mapsi järgi oli lennujaamast ja rendifirmast üle tee suur kaubanduskeskus. Plaanisin istumisaluse osta sealt. Istumisaluse rendi hind oli 11 eurot päevas ja tagantjärgi võin öelda, et poest saime selle 10 euroga.
Kütuse kohta oli rendifirma veebilehel selgitus, et kui full-full (tuntud ka nime all fair-fuel-policy ehk aus kütusepoliitika) kütusepoliitikat lisateenusena ei vali, siis võetakse pärast renti kütuseraha ikkagi ainult kulutatud bensiini/diisli eest. Ehk auto antakse üle täis paagiga, tagastad tühja või pooliku paagiga, nemad täidavad ise ära ja raha arvestavad ainult kulunud kütuse eest. Ei kõla loogiliselt (miks peaks neil olema huvi teha tasuta lisatööd?), kuid kuna full-full kütusepoliitika sai valida vaid koos lisakindlustusega, mis maksis 30–40 eurot päevas, jätsin ausa kütusepoliitika ära.
Selleks, et mitte maksta mõne kohaliku „parkimisgeeniuse“ pärast hiljem 2000 euro suurust omavastutust, tegin ühes kindlustusfirmas rendiauto omavastutuse kindlustuse. Eesti kindlustusfirmad vist ei paku sellist teenust, kuid rahvusvahelisel turul on ettevõtteid, mis on sellele lausa spetsialiseerunud. Maksis see mulle 7,5 eurot päevas. See oli viis korda odavam kui rendifirma pakutud variant, aga veelgi olulisem oli see, et nii sain (lootsin saada) auto rendifirmast kätte ikkagi suurelt reklaamitud 9 euro eest. Olnuks hinnavahe väiksem, oleks tegelikult mõistlikum lisakindlustus võtta otse rendifirmast. Antud juhul oleks kaasnenud sellega aus kütusepoliitika ning kordades väiksem tagatisraha.
Lõpuks jõudis kätte päev, mil maandusime Bergamo lennujaamas. Rendifirma buss tuli vastu, võttis kliendid peale ja viis mõni kilomeeter eemal asuvasse kontorisse. Bussijuht oli viisakalt öeldes temperamentse sõidustiiliga ehk siis rullnoklike sõiduvõtetega ning sõimas valjuhäälselt kaasliiklejaid. Itaalia keelest ma küll midagi aru ei saa, aga tundus, et ta pidas enda ülesandeks jagada teistele autojuhtidele õpetussõnu. Kohale jõudsime igal juhul ühes tükis. Järjekorras enne meid olnud kliendid said umbes kümne-viieteistkümne minutiga asjad aetud. Klienditeenindajaks olnud tädi seletas veenvalt, et lisakindlustus tuleb ikka osta, muidu on kõik halvasti. Härra oli natuke pettunud, aga maksis siiski peale mõningast arutamist kindlustuse ära ja sai auto kätte.
Mina, kes ma olin põhjalikumalt valmistunud, vastasin teenindaja kindlustuspakkumise peale kategoorilise (kuid siiski viisaka) „ei“. Vastuseks sain, et siis pean jätma neile 2100 eurot tagatiseks. Ütlesin, et „okay, ma olen sellega arvestanud“. Selle peale sai tädi lausa kurjaks. Vähemalt mulle tundus nii. Järgnev kõlas juba nagu ähvardusena, kui tige tädi teatas, et kui autoga mingi tehniline rike peaks juhtuma, siis pean ise hakkama saama – mingit puksiiri abi või asendusautot nemad ei paku, kui ma kindlustust ei osta. See kõlas muidugi üllatavalt ja tobedana, kuid ei murdnud mind siiski, ehkki üsna nõme oleks maksta ise rendiauto pukseerimise eest, kui peaks juhtuma mingi tehniline rike. Niisiis kordasin järjekindlalt, et ma ei soovi lisakindlustust. Järgmisena jõudis jutt kütusepoliitika juurde. Kui lisakindlustust ei osta, siis ei kehti full-full süsteem ning pean auto tagasi tooma tühja paagiga ja nad täidavad ise paagi ära. Küsimuse peale „Mis siis saab, kui ma ikkagi toon täis paagiga?“ ägestus tädi järjekordselt ja vastas, et ma ei tohi mitte mingil juhul täis paagiga autot tagastada, kui ma kindlustust ei osta. Mängisin natuke lolli ja ütlesin, et sõidan siit paari kilomeetri kaugusele sõbra juurde ja nädala pärast tulen sama teed tagasi ja kuidas ma selle paagi siis tühjaks saan. Teen augu sisse või? Tädi raius edasi, et siis pean lisakindlustuse ostma. Lisakindlustust ma loomulikult selle pärast ostma ei hakanud ja mõtlesin, et no kui palju nad ikka selle ühe paagiga mulle külma teha saavad. Jätsin kütusevaidluse, et saaks lõpuks auto kätte ja minekut teha.
Päris 9 euroga päevas ma siiski ei pääsenud. Kuna autoks anti meile diiselmootoriga Ford Focus, pidime diiselauto eest maksma lisaks 1 euro päevas. Tegelikult oleks see pidanud käima nii, et kui klient broneerib diiselmootoriga auto, peab ta maksma 1 euro päevas lisaraha, sest rendifirma ei saa vajadusel broneeringut bensiinimootoriga auto peale ringi tõsta. Nii oli kirjas nende veebilehel. See nõue on iseenesest mõistlik ja arusaadav. Kuid mina broneerisin bensiinimootoriga keskmise suurusega auto, seega lisatasu ei oleks tohtinud minult nõuda, sõltumata sellest, kas nad annavad bensiinimootoriga või diiselauto. Aga kuna nädalase rendiperioodi eest tuli vahe vaid 7 eurot, siis ei hakanud ma teenindajat veel rohkem närvi ajama, muidu oleksin veel päris ilma autota jäänud. Kogu kauplemise peale kulus vist umbes pool tundi, aga lõpuks saime siiski auto kätte hinnaga 10 eurot päevas.
Auto ise oli puhas, korras ja värske. Küll oli kriime igal paneelil ja mitu tükki kohe. Auto läbisõit seejuures oli vaid 21 000 km. Läbisõit jäi hästi meelde, kuna käivitades tuli teade, et 1000 km on üle hoolduse läinud, nähtavasti oleks esimene hooldus pidanud olema 20 000 km peal. Suur hulk oli võtmega tõmmatud kriipse. Tõenäoliselt oli nii mõnegi neist meelega tõmmanud välja vihastatud klient. Kui ikka 9-eurose päevahinnaga autole kõige ehedamas mõttes määritakse pähe 30–50 eurot maksev lisakindlustus, ajab see tigedaks küll. Ja mis oleks parem leevendus, kui siis „kasutada“ seda lisakindlustust sellisel viisi. Ka meie tuju oli tegelikult selle kemplemisega rikutud, olgugi et lisatasudest sisuliselt pääsesime. Igal juhul tegin autost mitukümmend pilti, et hiljem mõni nendest kriimudest minu süüks ei langeks.
Reis ise kulges probleemideta ja auto tagastamise hetkeks oli kütust natuke üle poole paagi. Istumisaluse, mille poest ostsime 10 euroga, jätsime neile, et nad saaks seda järgmistele siis 11 euro eest päevas edasi rentida. Mõne nädala pärast tagatisraha vabastati. Maha oli arvestatud meie kulutatud kütuseraha. Seda oli küll summaarselt märksa rohkem, kui Ford Focuse tühja paaki mahuks, meie tagastasime auto aga pealegi nii, et natuke üle poole paagi oli täis. Meile tehti kütuse pealt hinnanguliselt 50 euroga tünga, aga ma ei hakanud selle üle tagantjärgi protesteerima, kuna auto saime siiski ju ülisoodsalt. Kolme nädala pärast vabastati ka tagatisraha broneering, seega kokkuvõttes läks hästi, kuigi algus oli võrdlemisi stressirohke.
Andres Tuuksam
