Suverehvidega rendiauto talvises Itaalias
Autorent Itaalias kujunes teisel ja kolmandal korral oluliselt sündmustevaesemaks, kui esimesel korral. Ei oska arvata, kas olukord Itaalia autorendi turul on ajaga viisakamaks muutunud või oli kliendisõbralikum ja ausam suhtumine tingitud sellest, et kasutasin teist rendiettevõtet antud kordadel. Igal juhul kummalgi korral draamat ei tekkinud ei rendisumma, kindlustuse ega tagatisrahaga. Summa oli samasugune nagu broneerides; kindlustust küll pakuti, aga eitava vastuse peale klienditeenindaja kurjaks ei saanud ja renditingimused oluliselt ei muutunud; tagatisraha suurust ei mäleta enam – järelikult ei olnud märkimisväärselt suur.
Kõne all olevad rendid toimusid talvisel ajal. Nendest esimesel korral ei osanud isegi karta seda, et saan auto suverehvidega. Lennujaamas, kust auto rentisime, oli ööpäev läbi soojakraadid, kuid meie reisiplaan nägi ette sadakond kilomeetrit põhja suunas mägedesse sõita. Mägedes oli temperatuur miinuspoolel, kuid päevasel ajal olid teed kuivad, seega polnud probleemi. Ühel õhtul naaberkülla pizza järele sõites oleks siiski ennast kindlamalt tundnud, kui oleks talverehvidega auto olnud, kuna tee oli niiske ja õhutemperatuur paar kraadi miinuses. Reisi viimasel päeval oli aega üle ja otsustasime tagasi lennujaama sõita mööda pikemat ja mägisemat teed, et kiirtee asemel loodust nautida. Seal olid mõned teelõigud suisa lumised, aga jõudsime siiski tervelt tagasi.
Teisel talvisel korral pöörasin broneerides tähelepanu sellele, kas rendiautol on talverehvid või mitte. Oli kirjas "winterisation fee included" ja broneerisin Lancia Ypsiloni ära. Hiljem avastasin, et "winterisation" tähendab lihtsalt lumekette pakiruumis, mitte talverehve. Selgus, et samast rendifirmast talverehvidega autot ei olnudki võimalik broneerida. Mõtlesin, et saime eelmine talv hakkama, saame ka seekord ega hakanud järgmist autot teisest rendifirmast otsima.
Kohale jõudes oli järjekord rendipunkti leti taga pikk. Peale 45-minutilist ootamist jõudis järjekord minuni. Lancia Ypsiloni asmele pakuti Fiat 500. Kaasreisijad krimpsutasid küll nina, aga mulle Fiat 500 meeldib. Peale hetkelist mõttepausi, kas kolm paari mäesuuski nii pisikesse luukpärasse mahutame, otsustasime, et Fiat 500 sobib küll. Hiljem selgus, et kolm paari suuski mahub ka päriselt sinna autosse ära lisaks kolmele reisijale. Oma rendiautot parklast otsides vaatasin ka teiste rendiautode rehve ja tõesti olidki kõik, mis silma jäid, suverehvidega. Samal ajal olid aga poeparklates kohalike autodel kõigil talverehvid all. Sel korral oli mägedes temperatuur -5 kuni +15, sõltuvalt päevast ja kõrgusest. Oli lühikesi lumiseid teelõike ning korra sadas ka lund, kuid valdavalt olid teed siiski kuivad ja kõik läks libedalt, st. ei läinud libedalt. Viie päeva jooksul nägin veel kolme autot, millel suverehvid all. Ehk siis sisuliselt kõik kohalikud sõidavad seal kandis siiski talverehvidega, miks rendiautosid suverehvidega pakutakse, ei oska öelda.
Positiivse üllatusena on Livigno piirkond, kus sel korral käidud sai, aktsiisidest või muudest maksudest vaba või siis oluliselt väiksema maksumääraga. Kütuse hind oli ca 1/3 odavam, kui mujal Itaalias, seega saime oma väikse Fiati bensiinipaagi 30euroga täis. Alkohol, sigaretid, kohv ja muud tooted pidavat ka soodsamad olema seal piirkonnas, aga nende hindu ei osanud vaadata ega võrrelda. Livigno piirkond on lausa piiripunktiga muust Itaaliast “eraldatud”. Pisemaid autosid ei kontrollitud, kui kaubikuid ja suuremaid sõiduautosid küll. Tõenäoliselt on kaasa ostetavate kaupade lubatud kogused piiratud, mille järgmist kontrollitakse.
Kuna reisi viimastel päevadel pandi meie ööbimispaiga ja lennujaama (rendiauto tagastuspunkti) lähedalt koroona viiruse tõttu esimesed linnad ning asulad karantiini, siis tekkis korra kahtlus, et võib-olla peame rendiauto teise linna või riiki tagastama. Siiski, lennu väljumise päeval oli veel Bergamo linn ja lennujaam avatud kõigile, saime auto ilusti tagastatud ja pääsesime ka ise tulema.
Andres Tuuksam
