Autorent Kreekas, Rhodosel
Rhodosele minnes ei olnud mul esialgu plaanis autot rentida. Aga kuna hotelli rõdult paistis kaks rendikontorit, siis tekkis mõte, et võiks saare teises otsas ka ära käia, eriti kuna paljud rendikad olid armsad Fiat 500-d. Linna peal ringi jalutades nägime igal tänaval vähemalt üht autorenti. Äri tegema läksime siiski kontorisse, mis paistis kätte hotelli aknast, sest need tüübid olid juba tuttavaks saanud – rõdul istudes oli huvitav jälgida, kuidas tööd tehti. Autosid oli seal kombeks pesta otse tänaval kontori ukse ees.
Uurisime, et kas punast Ferrarit (viidates maja ees olevale punasele Fiat 500-le) homme või ülehomme saab rentida. Selgus, et punane oli juba kinni, aga pakuti valget. Tegelikult oli peamine, et oleks Fiat 500 ja et saaks katuse alla lasta. Olles Itaalia-kogemusest ettevaatlikuks muutunud, uurisin igaks juhuks ka omavastutuse suurust jms tingimusi. Üllatusena selgus, et renditingimused olid igati mõistlikud. Olin valmistunud kogemuseks Itaalia moodi. Omavastutuse suuruseks öeldi 200 eurot (või oli see 300 eurot), rendihinda enam ei mäleta, aga oli samuti mõistlik. Seega sai auto järgmiseks päevaks kinni pandud.
Autole järele minnes selgus, et kaardimakse terminal ei tööta ja mul parasjagu sularaha kaasas ei olnud. Aga ega auto seepärast rentimata ei jäänud. Leppisime kokku, et maksame tagastamisel. Klienditeenindajad andsid veel omapoolsed soovitused, milliseid kohtasid tasub saarel külastada ja olid muidu ka igati sõbralikud. Autot üle vaadates vaatas teenindaja mind korra imelikult, et mida ma otsin, aga kui sai aru, et vaatan vigastusi üle, ütles, et kriimude-mõlkide pärast pole vaja pabistada. Mulle lubati, et parkimiskahjustuste eest ei nõuta midagi. Seal maal suhtutakse parkimisse teistmoodi kui meil. Nende arust ongi autol stanged teise auto toksimiseks. Ainuke asi, mille kallal võiks nuriseda, oli kütusepoliitika. Paagid olid autodel just nii täis, nagu nad parasjagu olid, ja tagastama pidi siis samas seisus või rohkem täis paagiga. Selline kütuse rihtimine mulle isiklikult ei istu ja mitu korda tankida ma ka ei viitsi, seega oli tagastamisel tõenäoliselt paagis rohkem kütust kui alguses. Aga kuna kõik muu oli tipp-topp, siis selle pärast ma jonnima küll ei hakanud. Nii et lasime uhkelt katuse alla ja suundusime esimesse tanklasse, kuna meie autol oli bensiinipaak peaaegu tühi.
Esimese päeva teisel poolel olime sunnitud katuse ikkagi peale tõmbama, kuna pealagi kippus ära kõrbema – kabrioletiamatööridena ei taibanud me, et midagi peaks pähe panema. Õhtul ostsime uhked kaabud ja teisel päeval sai juba autost täit mõnu tunda.
Auto tagastamisel ei vaevunud keegi autot üle vaatama. Piisas sellest, et auto veeres kohale omal jõul, mitte puksiiri peal. Tasusin rendiraha ära, kuid tagatisraha ei soovitud tagastamisel enam broneeridagi. See oli kummaline, kuna linnas parkimistrahve ikka kirjutati (mulle küll õnneks mitte) ja mõni kiiruskaamera paistis ka tee ääres olema. Hiljem rendilepingut lugedes leidsin, et omavastutus oli 100 euro võrra suurem, kui mulle öeldi, aga kuna midagi autoga ei juhtunud, siis ei omanud see enam tähtsust. Rhodose saarelt jäi autorendist igal juhul väga positiivne mälestus.
Andres Tuuksam
